Ma justkui hõljuks mingisuguses õnne ja rahulolu meres, lausa ookeanis. Janika küsis,et miks ma nii õnnelik olen ja ainult ilu enda ümber näen. Ütles,et ainult armunud inimesed näevad elu nii. Ilmselt olengi ma armunud. Kõigesse enda ümber - kevadesse, muusikasse, soojusesse ja headesse inimestesse.
Mitu päeva mõtlesin,et millal ma viimati selline olin. Sain aru,et varem ma olingi selline. Enne kui kõik need jamad mu tervisega algasid. Siis ma naeratasingi igale inimesele,kes mulle tänaval vastu tuli ja kallistasin iga päev oma häid inimesi. Ma armastan seda, et ma suhtun oma ellu jälle kirglikult - iga päev, iga tund ja iga minut. See võib ju kohati naiivse õnnena tunduda,aga mulle on see nii reaalne ja meeldiv. Kui keegi seda loeb ja mind millalgi näeb, siis mulle meeldiks, kui te lihtsalt tuleks ja kallistaks mind kõvasti-kõvasti!
Päikest, kevadet, rahulolu ja kirge teie ellu, mu kallid head inimesed
Kristi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar