“Optimism is the faith that leads to achievement. Nothing can be done without hope and confidence.” ― Helen Keller

Kas juhus või kõrgemalt hoitud?

Kas juhuslike sündmuste ahel ongi lihtsalt juhuslik või on see siiski meile etteaimatav ja me ei oska neid märke näha enne, kui kõik on juba juhtunud?
Kogu Piibe maantee saaga sai täna uskumatu lõpu. Tundub nagu maantee tõrjub meid kogu jõust. Neljal korral, kui oleme seda teed pidi sõitnud, oleme alati ära eksinud või on midagi kummalist juhtunud. Kogu see veidrus on juhtunud täpselt sama auto, juhi ja seltskonnaga.
Alustasime oma tänaseid seikluseid Tallinnast. Üks esimesi lauseid, mis mulle kõrvu jäi: "Sul pole autos isegi turvapatju." See lause tundus juba siis nii vale. Teine seik: väljusime Peterburi maanteele täiesti veidrat teed pidi. Kolmandaks sõitsime kõikidest teeotsadest mööda, mis Piibe maanteele viisid. Keerasime Rakveres ära valest teeotsast, Kadrina taas vale tee, kuni jõudsime Väike-Maarja teele välja. Mõni kilomeeter enne Väike-Maarjat päädis meie seiklus üsna veidralt, kuid õnnelikult. Auto ratas otsustas alt tulla. Autos ei olnud hirmus, aga neil, kes meie selja taga sõitsid oli surmahirm meie pärast. Autost lõi sädemeid, pool kilomeetrit teel vibamist enne, kui auto pidama sai.
Kogu selle sündmustiku veidrus peitub selles, et samal ajal oleksime me õiges kohas olnud käänulisel teel. Mis omakorda oleks tähendanud kindlat avariid.
Kas on tõesti nii, et meid hoiti kuskilt kõrgemalt? Kas oli lihtsalt juhus, et õnnetus juhtus Väike-Maarja teel, sirgel lõigul ja ühtegi autot vastu ei tulnud?
Jube raske on lahti saada sellest tundest, et miski või keegi hoolitses meie eest. Keda tuleks sellisel juhul tänada selle eest, et oleme elu ja tervise juures?
Ma arvan, et selliseid asju nagu juhus ei ole. Tänane oli äärmiselt elav tõestus ja raske on vastupidist väita.

Uskuge uskumatut!
Kristi.

Armastus ja mälestused!

Meie väike Timmu! Ma jään sind igatsema. Me saime koos suureks, mina õpetasin sind ja sina mind. Ma jään igatsema su siirast rõõmu iga kord, kui me kohtusime, igatsen su kanget iseloomu ja sinu jäägitut truudust!
Ma armastan sind, sest sa olid meiega kõik need 16 suurepärast aastat! Aitäh, et sa otsustasid olla just meie koerake ja pereliige!

Sinu Kristi.

Tunda tänu, aga seda mitte väljendada, on nagu pakkida sisse kingitus ja see siis endale hoida. - William Arthur Ward

Üks siiras tänu läheb Liisale! Ma tänan sind, Liisa, et sa muutsid mu päeva värviliseks ja tõid sinna Tartu soojust ja elu! :)

Kristi.

Mäletad, kuidas sinuga nalja pärast aja seisma panime?

Leian, et nüüd on aeg see postitus mustandi staatusest välja tuua. Ilmselt on asi minu enda hingerahus või vajaduses kurta selle üle, et aeg on muutunud eriti peeneteraliseks, mis jookseb järjest kiiremini sõrmede vahelt läbi.
Kuigi aeg on halastamatu ja liigub isepäiselt, leidub elus mõni hetk, kus aeg on ainult illusioon. Teda tegelikult ei olegi või jäi ta hetkeks seisma, et puhata.
Olen juba pikemat aega veendunud, et aeglane "tunne kodumaad" rong ongi üks nendest väikestest kivikestest, mis mõnikord harva satuvad aja hammasrataste vahele ja muudavad ta ajutiselt teovõimetuks. See auk aja aknas ongi ainult minu, mu raamatu ja olemise jaoks.
Ma arvan, et väike peatus ja hingetõmme taastab hingerahu ja positiivse silmavaate.


Leidke endale see kivike ja lihtsalt olge enda päralt, mu armsad.
Kristi.

Despite everything, I believe that people are really good at heart. - Anne Frank

Henryk Mikołaj Górecki Symphony 3,Op.36

"Symphony Of Sorrowful Songs"

Maailma ilu ja ahastama panev valu ühes suurepärases teoses. Kõik, ülejäänud loo räägib sümfoonia ise.

Et siis selline lugu.

Tuleb tänada Hans-Jürgenit, kes seda lugu mulle tutvustas :)
Inimeste talent on kadedust tekitav, kuid siiski heas mõttes.