Ma tahan ära siit betoonist vanglast, mis mind iga päevaga järjest rohkem lõhub ja hävitab. Mu hing ihkab maale. Ta ihkab hommikust päikesetõusu, värskelt niidetud muru lõhna, rohimist ja heinategu, paadisõitu järvel või lihtsalt istuda kaldal ja olla. Olla koos looduse ja iseendaga. Kasvatada kanu ja lambaid, vahest ka üks kena hobune seltsiks. Ma tahan ärgata hommikul vara ja astuda toast õue ikka veel unisena ja sassis juustega. Juua oma hommikukohv aias keset lilli. Ma tahan armsas väikeses koolis õpetada, kus iga laps on tähtis, kus keegi ei jää tähelepanuta, kus nende mure on minu mure ja nende rõõm minu rõõm. Ma tahan, et ümberkaudsete talude elanikud oleks mulle armsad nagu mu oma pere.
Ma tahan öösel näha taevast - tähti.
Tahan elada tõelise Eestimaa keskel, kus on rohelus ja talvel paksud hanged.
Ei teagi, kuidas ma selline sain nagu Arno Tali, aga vast on ka selliseid meile kõigile vaja. Mis oleks Paunvere ilma Arnota ja mis oleks Eesti ilma looduslasteta.
Lillelist kevadet, mu armsad
Kristi.
