Kas juhuslike sündmuste ahel ongi lihtsalt juhuslik või on see siiski meile etteaimatav ja me ei oska neid märke näha enne, kui kõik on juba juhtunud?
Kogu Piibe maantee saaga sai täna uskumatu lõpu. Tundub nagu maantee tõrjub meid kogu jõust. Neljal korral, kui oleme seda teed pidi sõitnud, oleme alati ära eksinud või on midagi kummalist juhtunud. Kogu see veidrus on juhtunud täpselt sama auto, juhi ja seltskonnaga.
Alustasime oma tänaseid seikluseid Tallinnast. Üks esimesi lauseid, mis mulle kõrvu jäi: "Sul pole autos isegi turvapatju." See lause tundus juba siis nii vale. Teine seik: väljusime Peterburi maanteele täiesti veidrat teed pidi. Kolmandaks sõitsime kõikidest teeotsadest mööda, mis Piibe maanteele viisid. Keerasime Rakveres ära valest teeotsast, Kadrina taas vale tee, kuni jõudsime Väike-Maarja teele välja. Mõni kilomeeter enne Väike-Maarjat päädis meie seiklus üsna veidralt, kuid õnnelikult. Auto ratas otsustas alt tulla. Autos ei olnud hirmus, aga neil, kes meie selja taga sõitsid oli surmahirm meie pärast. Autost lõi sädemeid, pool kilomeetrit teel vibamist enne, kui auto pidama sai.
Kogu selle sündmustiku veidrus peitub selles, et samal ajal oleksime me õiges kohas olnud käänulisel teel. Mis omakorda oleks tähendanud kindlat avariid.
Kas on tõesti nii, et meid hoiti kuskilt kõrgemalt? Kas oli lihtsalt juhus, et õnnetus juhtus Väike-Maarja teel, sirgel lõigul ja ühtegi autot vastu ei tulnud?
Jube raske on lahti saada sellest tundest, et miski või keegi hoolitses meie eest. Keda tuleks sellisel juhul tänada selle eest, et oleme elu ja tervise juures?
Ma arvan, et selliseid asju nagu juhus ei ole. Tänane oli äärmiselt elav tõestus ja raske on vastupidist väita.
Uskuge uskumatut!
Kristi.
