"I like nonsense, it wakes up the brain cells. Fantasy is a necessary ingredient in living." - Terry Pratchett

Ma olen viimasel ajal uskumatult aktiivne blogi kirjutaja. Ma pean vist Henrit tänama. Sain temalt jälle blogipisiku, mis oli mingi hetk kuskil mujal rändamas. Sain eile teada,et kirjutan nii nagu räägin. Huvitav,ise ei panegi sellist asja tähele. Lugesin siis ka oma postitusi ja tuleb tõdeda,et lausestus on tõesti väga sama ja ka sõnade valik ning kasutus. Kõrvaltseisjad näevad ikka asju nii nagu nad on.
Viimasel paaril päeval on nii palju mõtteid peas ringlemas,isegi liiga palju. Esmaspäeval pean arstile minema. Ma ootan seda,aga samas on hinges selline ärevus, hirm ning põnevus. Muidugi palju palju küsimusi,millele saan loodetavasti vastused. Kas ma pean veel pikalt oma vigastusega võitlema? Kas jäängi katki? Operatsioon? Süstid? Midagi hirmsamat? Tundub,et hirm võidutseb.
Veider,et alates 20-aastaseks saamisest olen kui lagunemas. Pidevalt haige,see oleks nagu mingi karistus.
Tahaks aja maha võtta ja kuhugi minna. Seigelda ja imetleda seda ilu,mis mu ümber on. Praegu ei ole lihtsalt aega, et kõike märgata.Sellest on kahju,sest "maailmas vaid ilu hoiab mind". Samas ei peagi ma kaugele minema,et näha toredaid inimesi. Kõik, kes mind hetkel ümbritsevad on soojad ja head inimesed.
Ma seadsin endale uhke sportliku eesmärgi. Mõne aasta pärast osaleda Tartu maratonil(siiski lühemal distantsil)ja kui kõik hästi läheb,üritan juba 8.mail ka 10-kilomeetrisele jooksumaratonile minna. Ainus probleem on see,et ma pean hakkama korralikult ja regulaarselt jooksmas käima. Tegelikult pole mul ka korralikku jooksmisvarustust,aga see on juba pisiasi. Ma arvan,et jooksumaraton on mulle jõukohane,olin ma ju ometigi pikamaajooksja . Aga siiski tuleb teadlikult valmistuda,mitte nii,et teen natuke trenni ja arvan,et olengi sportlane valmis. Kõige parem oleks muidugi,see,kui suudaksin kellegi endaga kaasa meelitada. Üks piitsutab teist.
Nägin unes,et mind kutsuti kohtingule. Selline "dream date", kino ja õhtusöök. Ma olen vist väga vanamoodne,aga selline asi on ju ülimalt armas. Kuigi filmides on kõik ilustatud ja nähtuna läbi roosade romantika prillide, selge on see, et päris elus asjad ju nii ei käi. Samas unistama peab!

Uute kohtumiseni,mu kallid!

Kes tahab minuga šokolaadikooki meisterdada? :)

Vägilased ja Mägilased - Naiste laul

Tänane päev küll helgelt ei alanud. Nii halb,harjutama ei saanudki,sest ma olen haige. Ma kardan seda kurguvalu,ei taha lõpetada nii nagu augustis. Kõige ebanormaalsem on see,et mu temperatuur oli napilt 36 kraadi,veider,väga veider.
Varesele valu,harakale haigus, mustale linnule teised hädad ja mina saagu terveks!

Ma armastan sind,mu Väike prints!

Õnnesoovid,mu armas Eesti! :)
Seoses Eesti Wabariigiga, tuli mulle meelde selline sõna nagu viisakuseveerand. Liisa,ajaloo tudeng nagu ta on, valgustas mind ja ütles,et see on pärit wabariigi ajast,mil see oli äärmiselt populaarne sõna. Viisakuseveerand-viimane toidupala laual,mida keegi ei julge võtta.
Tundub,et ka ilmataat tähistab sünnipäeva ja on meile taas suurepärase ja imeliselt ilusa ilma kinkinud.

Palju õnne kõigile ja meeleolukat pidupäeva ! :)

Ma tahaks:
* vaadata "Kuninga kõnet"
* koju!
* kedagi kallistada!
* kelgutada
* minna aurasse sulistama
* harjutada
* magada
Nagu ütleb kiri Tartus maja seinal: " Hinga endast välja" ja "Milleks see kiire,mis kuhugi ei vii"

Uute kohtumisteni,mu head inimesed :)

Eplik on ikka uskumatult hea! Ja mõnikord on üksi oma toas tantsida ka väga mõnus :)

Kodu! :)

Und ei ole,nii paha. Une-Mati,kas sa unustasid mu ära?

Lõpuks on eriala arvestus tehtud :) Viimased kolm kuud on olnud uskumatult raske emotsionaalne katsumus, emotsioonide virrvarr. Nüüd tuleb põhjast hakata tagasi ronima,sest põhjast viib tee ainult ülesse. Järgmine arsti külastus on 28.veebruaril,pean endale ilmselt lõikust nõudma. Nii palju siis sellest.

Praegu on siis Elleri koolis Vene pidunädal, kõik kontserte kuulama!:)
Külmetus tahab mind murda!
Werner on üks suur kiusatus oma suurepäraste koogikeste ja parima chaiga :)

Uute kohtumiste ja jutuajamisteni,mu kallid :)

Kuidas on võimalik mööda kõndida inimesest, kes vajab abi? Kohtusin täna halvatud mehega,kes libeda tõttu kukkus.Ta rääkis,kuidas paljud kõnnivad lihtsalt mööda ega aita. Uskumatu! Ta oli uskumatult tore ja siira olemisega inimene. Kõige selle valgusest ma veendusin,et on palju inimesi,kes on iseendas liiga kinni,et näha maailma nende ümber.
Ärge kõndige mööda vaid minge tagasi ja aidake :)

Today is a good day :)