Leian, et nüüd on aeg see postitus mustandi staatusest välja tuua. Ilmselt on asi minu enda hingerahus või vajaduses kurta selle üle, et aeg on muutunud eriti peeneteraliseks, mis jookseb järjest kiiremini sõrmede vahelt läbi.
Kuigi aeg on halastamatu ja liigub isepäiselt, leidub elus mõni hetk,
kus aeg on ainult illusioon. Teda tegelikult ei olegi või jäi ta hetkeks
seisma, et puhata.
Olen juba pikemat aega veendunud, et aeglane "tunne kodumaad" rong ongi üks nendest väikestest kivikestest, mis mõnikord harva satuvad aja hammasrataste vahele ja muudavad ta ajutiselt teovõimetuks. See auk aja aknas ongi ainult minu, mu raamatu ja olemise jaoks.
Ma arvan, et väike peatus ja hingetõmme taastab hingerahu ja positiivse silmavaate.
Leidke endale see kivike ja lihtsalt olge enda päralt, mu armsad.
Kristi.
