Istun kodus. Haige, kuigi arst midagi asjalikku küll ei öelnud. Andsin verd ka, mulle tundub,et see tädi tegi midagi,sest mu torke koht valutab ja läks siniseks. Seda minuga tavaliselt ei juhtu.
Igatahes on väga huvitav,kui inimeselt järsku igapäevane tegevus ära võtta. Täiesti peata. Midagi ei oska kohe peale hakata. Esimese päeva lõpuks tekivad juba mingisugused head mõtted:) Täna hakkasin igavusest koristama. Pärast oli päris hea tunne.Homme loen, kohe terve päeva,sest nüüd on lõpuks aega,juhhei!:) Neljapäeval tahaksin hirmsasti linnaorkestri proovi minna. Ma ei tea kui hea idee see on,aga ma olen juba otsustanud. Ja pilli peab ju mängima ja harjutama.
Aga tegelikult tahaks juba hirmsasti kooli tagasi minna. Naljakas, kui tahad,siis kuidagi ei saa.
Veider...

Mitte miski pole oma akude laadimiseks parem,kui kodused nädalavahetused. Kõige/kõigi jaoks on aega, kõike saab nautida ja avastada:) Kell on juba varsti kuus õhtul ja ma pole isegi magamisriideid seljast saanud. Aga õnn peitubki ju väikestes ja totratena näivates asjades.
Ma avastasin ja veendusin lõpuks kui hea on kuulata Šostakovitši sümfooniaid ja klaverikontserte. Temas kaugele ei jää ka Rahmaninov oma imeliste klaverikontserditega eriti ilus on muidugi teine kontsert. Huvitav,et mulle meeldivad just Vene heliloojad ja kirjanikud. Ma arvan, et nende looming ütleb mulle rohkem, kui kellegi teise oma(väljaarvatud erandid muidugi).
Tundub,et selle postitusega selguski, mis mind õnnelikuks teeb!

The best and most beautiful things in the world cannot be seen or even touched - they must be felt with the heart.
Helen Keller

Nii selle eluga ju tegelikult ongi:)