Lõpuks ometi olen suusatamas käinud. Uhke ja pagana hea tunne on, et vedasin ennast tooli küljest lahti. Suusad libisesid uskumatult hästi, õnneks ainult edasi. Isa ja koer olid mu moraalne tugi,kuigi koerake väsis lõpuks ära. Loodus on ka metsikult ilus, korjasime esimesed pajutibud ja nägime kitsekest lume sees kalpsamas.
Kahju,et Eller mu maja taga ei asu, siis saaks iga päev loodust nautida ja samas haridust omandada. Kõike ilusat siiski korraga ei saa,aga pole hullu :)
Päikest, mu armsad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar